Väävelvärvidon eksisteerinud rohkem kui sada aastat.Esimesed väävlivärvid valmistasid Croissant ja Bretonniere 1873. aastal. Nendes kasutati orgaanilisi kiude sisaldavaid materjale, nagu puitlaastud, huumus, kliid, puuvillajäätmed, paberijäätmed jne, mis saadi leelissulfiidi ja polüsulfiidleelise kuumutamisel.See tumedat värvi ja halvalõhnaline hügroskoopne värvaine on leelisvannis fikseerimata koostisega ja vees kergesti lahustuv.Kui puuvilla värvida leelisvannis ja väävlivannis, võib saada rohelisi värvaineid.Õhuga kokkupuutel või värvi fikseerimiseks dikromaadi lahusega keemiliselt oksüdeerides võib puuvillane riie pruunistada.Kuna neil värvainetel on suurepärased värvimisomadused ja madalad hinnad, saab neid kasutada puuvilla värvimistööstuses.
1893. aastal sulatas R. Vikal p-aminofenooli naatriumsulfiidi ja väävliga, et saada väävelmustaid värvaineid.Ta avastas ka, et teatud benseeni ja naftaleeni derivaatide eutektika koos väävli ja naatriumsulfiidiga võib toota mitmesuguseid väävelmustaid värvaineid.Sellest ajast alates on inimesed selle põhjal välja töötanud väävelsinised, väävelpunased ja väävelrohelised värvained.Samal ajal on oluliselt täiustatud ka valmistamismeetodit ja värvimisprotsessi.Üksteise järel on ilmunud vees lahustuvad väävlivärvid, vedelad väävlivärvid ja keskkonnasõbralikud väävlivärvid, mis panevad väävlivärvid jõudsalt arenema.
Väävelvärvid on ühed enim kasutatavad värvained.Teadete kohaselt ulatub maailma väävlivärvide toodang sadade tuhandete tonnideni ja kõige olulisem sort on väävelmust.Väävelmusta toodang moodustab 75%-85% väävelvärvide kogutoodangust.Selle lihtsa sünteesi, madala hinna, hea vastupidavuse ja mittekantserogeensuse tõttu eelistavad seda erinevad trüki- ja värvimistootjad.Seda kasutatakse laialdaselt puuvilla ja muude tsellulooskiudude värvimisel, kõige laialdasemalt kasutatakse musta ja sinise seeriat.